Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Tüübilt kuulub eesti hobune sammuhobuste rühma.

Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune, kelle:
- pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega.
- kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga.
- turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega.
- selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev.
- laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe.
- rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas.
- jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega.

Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist.
Puudusena esineb vahel jalgade ebakorrapärast seisu ja hobuste nõgusat selga.

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline.
Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel.

Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest.

Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10,0% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal.

Eesti hobused paistavad silma suhteliselt suure veojõu ja kiiruse poolest.

Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. 

- - -

eesti tõugu hobuste iseloomustus on täiendamisel