Meie seast on lahkunud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi auliige, tori hobuse kasvataja Peeter Nurmik. Peeter sündis 11.detsembril 1939 aastal. Tema vanemad olid hobusekasvatajad, isa farmijuhataja ja ema tallimees Lenini kolhoosis. Neist aegadest olid Peetril esimesed mälestused, kuidas majandisse toodi tori täkke ning tema isa osales tori hobustega sõidu-ja veokatsetel. Edasi toimus kõik loomulikku teed pidi, Peeter alustas ratsaspordi treeninguid, osales takistussõiduvõistlustel ning tegi kolmevõistlustki, oma tolleaegsetest hobustest kiitis Peeter tori hobust Tipsi. 1958-st aastast kuni 1961. aastani oli Peeter armeeteenistuses ja tagasi naasnuna jätkus töömehepõli autojuhina ja kuldsete kätega tehnikamehena. Pool töökohta oli selgi ajal seotud hobustega, selleks oli tallimehetöö Paide haigustõrjejaamas. Tallimehena töötades ostis Peeter oma esimese hobuse, Urniku järglase Uulase. Tema lemmikhobuseks sai Kirna tallist ostetud tori mära Doora, kes oli Dinaari järglane. Ailuri ja Doora järglane on Ame, Peetri viimaste aastate kaaslane ja sõber. Peeter tuli Amega mitmekordseks  Eesti meistriks hobuste sõidu-ja veokatsetel kolmevõistluses. Noore tori hobuse Bellena, Ame  ja Bellekti järglase katsetaski Peeter Toris ära. Peeter elas südamest kaasa tori hobuse ja ka Tori Hobusekasvanduse käekäigule. Jagas õpetus noorematele, aitas hobusemehi ja -naisi, oli meile hea õpetaja. Peetri ja Ame tegemisi sai näha künnivõistlustel, Maamessil, näitustel... Peeter jõudis igale poole, kirg ratsaspordi vastu viis teda heas seltskonnas tihti jälgima Eesti Meistrivõistluseid takistussõidus või tavapäraselt Tallinna Horseshowle. Järvamaa tori hobuse kasvatajatele oli Peeter kui pereliige, kõigile alati olemas, abivalmis ja huumorimeelne kaaslane.
Maise teekonna lõppu märgib kuupäev - 30.jaanuar 2019. Mälestuses jääb hea sõber meiega. Sügav kaastunne tema perele. Hüvasti, Peeter.